LOE FINALISTIDE LUGUSID! Kaamos Kinnisvara tasuta korteri võitis 23-aastane noorspetsialist

25.11.2022

Kolm nädalat väldanud Kaamos Kinnisvara Vikimõisa elamurajooni tasuta korteri konkursi võitis 23-aastane Sander ja tema abikaasa Zoja. Nende kasutusse jääb täielikult sisustatud 2-toaline korter Vikimõisa elamurajoonis terveks aastaks.

„Õpetaja põhipalk ei ole väga suur ja lisaks toetan oma abikaasat, kes on Eestisse tulnud Venemaalt. Tutvusime 5 aastat tagasi ja tänaseks oleme aasta abielus olnud,“ kirjeldas kolme erineva kutseharidusega Sander, miks just tema peaks Kaamos Kinnisvara korteri aastaks tasuta kasutada saama. 23-aastane Tallinnast pärit Sander elab hetkel koos abikaasa ja oma vanematega ühes korteris Põhja-Tallinnas, ent tema soov on raha kõrvale panna, et ühel päeval oma korter osta. „Sellega on väga rakse, sest palju raha kulub kütusele, elamiskuludele, mida vanematega jagame, ning õpingute peale.“

Konkursile laekus üle pooletuhande loo

„Kokku laekus meile 581 lugu, mille hulgast valis žürii finaali kuus parimat. Kõikide lugude läbitöötamine võttis kokku rohkem kui 10 tundi, ning laiema žürii ette jõudis sellest üle 100 loo, mille vahel tuli teha lõplik valik,“ rääkis Kaamos Groupi turundusjuht Maris Pukk.

Väga palju osales konkursil õpetajaid, tudengeid, meedikuid ning päästetöötajaid. Kõige pikem lugu oli Pukki sõnul pea 10 000 tähemärki ja mõned sõnaosavamad suutsid loo koguni luuletusena vormistada.

„Finalistide valikul arvestasime osalejate missioonitunnet selles, mida nad igapäevaselt teevad, nende vajadust uue kodu järgi, võimekust antud auhinnast endale reaalne pikaaegne kasu luua ning ka seda, et neil selles kodus oleks mugav ja muretu elada,“ rääkis Pukk.

Ta nentis, et nii mõnedki lood, milles olid kõik head elemendid olemas, poleks auhinna korterisse leibkonna suuruse tõttu ära mahtunud ja nii mitmedki vajavad tegelikult püsivamat abi ja lahendusi kui Kaamos Kinnisvara pakkuda suudaks. „Ei ole lihtne jagada oma muret võõraga ja kindlasti nii mõnegi jaoks oli see suur eneseületus,“ tänab Pukk kõiki konkursil osalejad ning soovib edu unistuste täitumisel.

„Kampaania tulemused purustasid kõik meie eeldused ja ootused ning andis kindlustunde, et see ei jää meie ainukeseks sellelaadseks kampaaniaks. Näiteks juba lähinädalatel selgub Ajujahi saate formaadis Kaamose Tammsaare ärikeskuses aastase tasuta büroopinna võitja,“ lisas Pukk.

19. novembril toimunud finaalüritusel Vikimõisas, valisid kõik finalistid kohapeal endale uksevõtme, millest vaid üks avas võidukorteri ukse.

Kaamos Kinnisvara ajendas konkursiks viimase aasta kiire inflatsioon ja koduga seotud kulude kasv, mis on mõjutanud kõiki. Eriti neid, kes alles sisenevad kinnisvaraturule, töötavad sotsiaalselt olulistes, aga madalalt tasustatud valdkonnas või üürivad kinnisvara.

Alljärgnevalt jagame teiega finalistide lugude kokkuvõtteid.

Konkursi võitja Sandri lugu

Olen 23-aastane ja pärit Tallinnast. Hetkel elan koos abikaasa ja oma vanematega ühes korteris Põhja-Tallinnas. Olen noorspetsialist, kellel on kolm kutseharidust – automaatik, sissetööde elektrik ja robotitehnik. Sama ajal olen ka suur entusiast tehnikas ja tehnoloogias.

Ma olen veel üsna noor, aga juba töötanud tehnikuna, elektromehaanikuna ja vanemelektrikuna mereväes. Praegu töötan Tallinna Polütehnikumis automaatika kutseõpetajana ja jagan seal oma teadmisi ning oskused õpilastele. Õpetaja põhipalk ei ole väga suur ja lisaks pean toetama oma abikaasat, kes tuli Venemaalt.

Sain temaga tuttavaks Internetis 5 aastat tagasi ja tänaseks oleme ühe aasta ka abielus olnud. Ta töötab graafilise disainerina miinimumpalga eest, lisaks alustas ta just eesti ja inglise keele õpinguid. Sellel aastal alustasin õpinguid Saksamaa ülikoolis (Germany International University of Applied Sciences) Robotics Engineering erialal.

Mul on praegu käsil oma startup nimega HomeEngine, sellega proovin koostada ja luua uue süsteemi mikroarvuti baasil nutika kodu jaoks. Senikaua aga proovime raha koguda, et saaks ühel päeval oma korteri osta. Sellega on väga rakse, sest et palju raha kulub kütusele, elamiskuludele, mida vanematega jagame ning õpingute peale.

Selestini lugu

Olen 25-aastane tudeng ja 1. novembril täitub minu esimene aasta ka õpetaja rollis. Olen meeletult õnnelik, et sellise eriala valisin ja üks väga rasketest ja põnevatest aastatest on kohe möödas.

Antud korter võiks kuuluda just mulle, et saaksin ühe aasta keskenduda, üürikorterite otsingute kõrvalt, maailma parimale tööle. See oleks sel aastal just parim, sest seoses ukraina õpilastega on koolis lisatööd palju rohkem.

Noore õpetajana võtab iga planeerimine ja tegevus rohkem kui poole rohkem aega. Seega oleks suureks abiks mõnus kodu, kus siiski ka töötada, kuid kõige rohkem puhata ja süüa teha. Kui õpetaja on puhanud ja rõõmus, siis kandub see hea tunne ja tahe ka õpilastele.

Rando lugu

Kohtusin oma elukaaslasega 2015. aastal. Me mõlemad seisame igapäevaselt kõigi inimeste turvalisuse eest ja teeme seda suurima rõõmu ning pühendumusega, kuid teatavasti ei ole selles ametis tehtud töö ning riskide võtmine kõige paremini tasustatud ja tänase elukalliduse juures jääb isegi kahe samas ametis töötava inimese palgast väheks, et lubada endale päris enda kodu.

Oleme hetkel elamas minu elukaaslase vanematega samas majas. Meil on küll eraldi korrusel oma tuba, kuid see pole siiski see. Ei saa tunda, et meil oleks päris enda elu ja enda kodu ning kodutunne, kuid selliselt elamine aitab meil raha koguda meie tulevase kodu sissemaksuks. Minul on juba üks laenukohustus võetud selle tarbeks, et aidata renoveerida minu Läänemaal elava ema maja, sest tema on suure osa oma ajast olnud töötu ning kasvatanud mind üksi koos vennaga üles.

Tunnen, et mitte nii roosiline lapsepõlv on mind karastanud ja distsiplineerinud elus raskustega toime tulekuks ning tean, et millegi saamiseks tuleb töötada ja vaeva näha ning õpetanud inimestest lugu pidama kui ka seda, et lähedased on elus väga tähtsal kohal. Samamoodi suurepärane inimene on minu kihlatu, kes on väga tubli, töökas ja mulle alati toeks.

Maria lugu

Olen 23-aastane neiu ning olen verivärske kõrghariduse omanik. Koos oma kaasaga oleme diplomi vastuvõtmise hetkest saati selle unistuse reaalsusesse toomise nimel tööd teinud. Hetkeolukord kinnisvaraturul on halb ja tunnen, et minu elu seisab paigal. Elan küll “suure inimese elu”, aga oma vanematekodus ja ei ole veel oma iseseisvat elu saanud alustada. Samuti minu kaaslane, kellega oleme koos gümnaasiumi lõpetamisest saadik.

Lõpetasin sel aastal Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseedenduse eriala. Olles oma koolitee lõpusirgel ja viimase praktikakoha otsingul, leidsin ennast pealinna vahetus läheduses Haibal asuvas lastekodus. Saatuse, juhuse või muu sellise kokkusattumuse tulemusel, pakkus lastekodu juhataja mulle peale kooli lõpetamist töökohta. Siin töötamine ja rasketest peredest tulnud noortele tee juhatamine suurde ja laia maailma, on rada, mida mööda sammujaid ei ole palju, sest siin töötamist peetakse tänamatuks tööks.

Töötades lastekodus, olen eriti teravalt endale teadvustanud, kui oluline on oma kodu, kodutunne ja perekond kuhu kuuluda. Teie poolt pakutav korter oleks ideaalne võimalus meile – saaksime elada koos ja koguda raha oma kodu jaoks. Samas saaksime lõpuks proovida kooselu, iseseisvat majandamist ning kutsuda külalisi või tunda ennast lihtsalt vabalt.

Kertu lugu

Olen alati teadnud, mida ma oma elus tahan. Selleks, et õpetajaks saada, olen käinud läbi tule ja vee. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saan sellel ametikohal tööd alustada. Eelmine õppeaasta oli mul esimene aasta õpetajana. Pean tunnistama, et esimene õppeaasta kasvatas mind inimesena väga palju, kuid ma ei suutnud mööda pääseda läbipõlemisest.

Kolisime enne praegust õppeaastat elukaaslasega maale ja valisin uueks kooliks Tallinna külje all oleva kooli. Harju Maakonnas on õpetajate palgad kõige kõrgemad, kuid seal on elu ja kinnisvara ka kallim. Minu jaoks tähendab see seda, et ma sõidan nädalas üle 800 km autoga, et käia maalt linna lähedal tööl ja lisaks sellele on mul Tartu Ülikoolis viimane aasta magistris. Sõidan iga päev oma pisikese Citröen C2-ga, kuid talvel tunnen hirmu sellega sõitmise ees. Olen raha kogunud ja tean, et saan aasta pärast omale uue auto lubada. Ma tunnen, et võidaksin sõiduaega kokku hoides väga palju. Saaksin seda aega võtta iseendale, mida on niikuinii vähe ning saaksin panustada endast veel rohkem õpetajana.

Inessa lugu

Olen 21-aastane ning sündinud Viljandimaal, Abjas, kus ka minu vanemad kohtusid. Sealt aga suundusime oma esimesse ühisesse majja Kiisale, kuid seal me ei saanud kaua elada, sest lahkuminekuid ei saa ette näha. Seega suundusime ema ja vennaga pealinna elama, olin siis just saanud kooliealiseks.

Oleme pidanud sellest ajast kolmekesi hakkama saama vaid ema keskmise palgaga. Selle aja jooksul oleme pidanud juba 10 korda kolima. Kõige selle raske elu kõrval oli ka meie suureks toeks ema poolsed vanemad ja tädi, kes aegajalt kinkisid meile asju, et saaksime ka elust rõõmu tunda ja üldse toetasid meie huviringides käimist.

Aga mul on üks suur kirg, sport. Praeguseks olen kergejõustikuga tegelenud juba 10 aastat ja kuulun Eesti kurtide spordikoondisesse. Mul on suured eesmärgid nii tavaspordis kui ka paraspordis – nimelt ületada enda isiklikud rekordid ja jõuda sinna kurtide maailmatasemele. Spordi kõrvalt käin ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus õpin ehituse valdkonnas hoonete ehitust.

Ma olen viimased paar aastat mõelnud, et sooviksin alustada iseseisvat elu koos oma noormehega. Seega alustuseks aasta aega tasuta elada oleks küll väga suureks abiks kooli, töö kui ka spordikarjääri kõrvalt. Ning soovin, et saaksin oma emale tema enda elamises ka rohkem ruumi anda.

VAATA FINAALI VIDEOT SIIT

Tagasi